Loomulik kulumine on eseme või objekti jms amortiseerumine, mis paratamatult juhtub kõigega mingi aja vältel. Näiteks korteri siseviimistlus, tehnika ja mööbel. Ka parima tahtmise juures ei ole võimalik nende esialgset seisukorda igavesti säilitada. Seetõttu peab üürileandja alati arvestama, et tema elupind vajab mõne aja tagant remonti, sealne kodumasin tahab parandamist või mööbel välja vahetamist. See on üürileandjaks olemise kulu igakuise tulu teenimise kõrval.
Loomuliku kulumisega seotud parandustööde hüvitamist üürnikult nõuda ei saa. Üürnik peab kompenseerima varale tekitatud kahju, näiteks millegi lõhkumine või määrimine. Kõige levinum praktika, mida näitavad ka kohtu- ja üürikomisjoni otsused, toetab seda, et üürileandja peab loomuliku amortisatsiooniga arvestama siis, kui ta enne lepingu sõlmimist kalkuleerib üürihinda.
Arusaamatuste vältimiseks tuleb üüripinna üleandmisel teha põhjalik üleandmise-vastuvõtmise akt ning võimalikult avatult rääkida oma ootustest ja need kokkulepetena akti kirja panna. Rendini kaitse alla ei kuulu loomuliku kulumisega seotud kahjude hüvitamine.
Taustateadmiseks: 2021. aastal jõustus uus Võlaõigusseadus, mis lubab üürileandjal ja üürnikul omavahel kokku leppida, et pärast lepingu lõppemist tagastab üürnik eluruumi seisundis, kust on kõrvaldatud tavapärase kasutamisega tekkinud kulumine/halvenemine või üürnik kannab mõistlikul määral sellega seotud vajalikud kulud. Kokkuleppe peab olema vormistatud kirjalikul kujul ja lepingu sõlmimisega samal ajal. Vastasel juhul see ei kehti. Antud seaduse muudatus on suhteliselt värske ja praktikas sellised kokkuleped kohaldatakse harva.