Võlaõigusseaduse § 292 lg-st 1 (prim) tulenevalt peab üürnik eluruumi üürilepingu korral mõistlikus, proportsionaalses ja ettenähtavas ulatuses kandma terve hoone hooldamiseks ja parendamiseks vajalikke kulusid kui üürileandja ja üürnik on selles lepingut sõlmides kokku leppinud.
Siiski on seadusandja seletuskirjaga 232 SE täpsustanud, et remondifondi kulud peavad olema ettenähtavad ja ei või hüppeliselt suureneda. Kui mõne üksiku vajaliku töö tõttu on vastavad kulud mõnel kuul veidi suuremad, siis ei tohiks see olla probleemne, kuid kui majas otsustatakse tegema hakata ulatuslikke renoveerimistöid, ei saa esialgse kokkuleppe alusel üürnikule langev kohustus muutuda näiteks mitmekordseks. Näiteks kui remondifond oli eelnevalt iga kuu üürnikule umbes 50-eurone kulu, kuid mingist hetkest oleks sama kulu 150 eurot, mis oleks 3x tõus, ei ole selline hüppeline tõus eelneva kokkuleppega kaetud ega seega üürniku kohustus. Üürnikul lasub siiski kohustus tasuda suurenenud remondifondi kulu mõistlikus ulatuses.
Üürileandja huvid on tagatud seeläbi, et kui tema kohustused reaalselt suurenevad, kuid neid ei saa eelnimetatu tõttu üürnikule üle kanda, võib ta kasutada üüri tõstmise võimalust, arvestades seejuures üüri tõstmise regulatsioonis ettenähtud piiranguid. Pooltel on siiski soovituslik jõuda oluliselt suurenenud kulude jagamise osas kokkuleppele.
NB! Sama põhimõte kehtib ka kommunaalkuludel märgitud KÜ laenu tagasimaksete osas.